Teil täitub omavalitsustes varsti veerandsada aastat. Millised on need olnud?
Mäletan, kuidas 1992. aastal, kui moodustati Veriora vald, arutasime vanaema ja vanaisaga, mida see vald üldse tähendab. Mu ema ja isa põlvkond oli ju vahelt ära jäänud ja nii me siis mõtlesime, et kas vallavalitsus tuleb nagu esimese vabariigi ajal, kus oli vaid vallavanem ja vallakirjutaja. Mõned aastat hiljem, 1996. aastal küsiti minult, kas ma ei taha volikogusse kandideerida. Ma olin selline aktiivne hakkaja noor inimene ning ju siis jäin silma. Kuna mul oli väike laps, taastasime oma kodutalu ja pidasin ennast üldse väga nooreks, siis ütlesin ära. Ma usun, esimene ülesehitamise periood oli omavalitsustes hästi põnev, kuid ka siis kumas kogu aeg rahapuudus läbi. Kõike taheti saada kiiresti ja korralikult. Olukord muutus aga 1997/1998 aastal, kui tuli Vene kriis, mil maainimesed hakkasid tegelikult tundma ühismajandite kadumise mõju. Kõigist adraomanikest ei saanud paraku ettevõtjaid ja sealt sai minu hinnangul alguse maapiirkondade pikaajaline töötus ning paljude meeste alkoholismiprobleem. Inimesed ei leidnud maal enam tegevust, sest riik oli nende eest otsustanud, kuid paljud ei osanud ise enam hakkama saada. Olgem ausad, ega neid ei ole väga palju, kellel on ettevõtja verd ja neid inimesi peame väga hoidma.
Volikogusse kandideerisin 1999. aastal, seega järgmisel aastal täitub mul omavalitsussüsteemis 25 aastat. Veriora vallavanemaks sain 2005. aastal ja ma võin öelda 2005-2008 olid omavalitsuste kuldajad, kuna lisaks majanduskasvule tuli siis Eestisse ka palju euroraha. Kõik see lõppes 2009. aasta majanduskrahhiga ja olukord oli nii hull, et 2009. aasta detsembris maksin ma isiklikust taskust kinni Veriora vallavalitsuse arveid, et meil oleks internet ja vallavalitsus saaks töötada. Juba siis tundsin, kuidas riik omavalitsustega ebaõiglaselt käitus. Ma mõistan, et kui on vaja omavalitsustelt raha tagasi küsida või lepinguid ümber vaadata, kuid seda peab tegema võrdselt. Põlva maakonnas oli toona vaid kolm omavalitsust, kellelt poole aasta pealt investeeringuraha ära võeti, need olid Värska, Laheda ja Veriora, mistõttu olime aasta lõpus tõsistes makseraskustes. Meil olid käsil suurte objektide ehitused. See oli väga ebaõiglane. Inimesed (juhid) jäid lausa füüsiliselt haigeks.
Elame ju väikeses kogukonnas, kus inimesed ootavad palgapäeva. Ma käisin isiklikult ühes allasutuses inimesi palumas, et saaksime detsembri palgad maksta välja jaanuaris. Aga jõulud on aeg, kui kõik tahavad palka kätte saada. Olen ka seda näinud, kuidas majanduskriisis viidi vanurid hooldekodudest koju, et elada nende pensionist. Toonased ajad olid väga keerulised. Vahepealsed aastad on olnud sellised enam-vähem.
Valdade ühinemine – kas see täitis oma eesmärgi?
Omavalitsuste ühinemine oli suur segaduste aeg ja mina ei näe, et oleks midagi paremaks läinud. Võib-olla olen pime, kuid mina ei näe seda võimekuse kasvu kuskil. Kõik, mis me Veriora vallas kunagi ette võtsime, sai tehtud ja võib-olla kaalusime otsuseid isegi rohkem läbi. Ütleme nii, et rumalate otsuste tegemine on rohkem riigi rida, kus rahakasutus ei ole alati kõige otstarbekam. Omavalitsustel pole üldjuhul lollusteks raha.
Juhite nüüd Räpina valda, kuidas Räpina vallal läheb?
Räpina vallal ei ole tegelikult üldse halvasti läinud. Tunnistan ausalt, algul ma väga ei uskunud juttudesse Räpina ajaloolisest identiteedist, kuid nüüd võin öelda, et meil oli õnne, et valla piirid kattuvad üldjuhul endise Räpina kihelkonna piiridega. Seda võib pidada õnneks, et liitunud on Veriora, Räpina ja Meeksi ehk piirkonnad, millel on ühine keeleruum ja identiteet. Vaid Leevi on ajalooliselt kuulunud Rõuge kihelkonna alla. Meil ei ole sellised vastuolusid erinevate piirkondade vahel, nagu mõnes teises omavalitsuses, mis on liitunud ebaotstarbekalt suureks. Põlvamaal on selles mõttes hästi läinud, et kõikide omavalitsuste piirid kattuvad laias laastus endiste kihelkondade piiridega.
Samas pole Põlvamaal enam maavalitsust, kes suunaks maakonna kui terviku arengut. On arenduskeskus ja omavalitsuste liit, kuid kas sellest piisab?
Kui riik on võtnud vastu otsuse, et kohalik omavalitsus peab täitma samu ülesandeid nagu oli kunagi maavalitsusel, kes vastutas maakonna keskse arengu eest, siis peab ta ka omavalitsusi vastavalt aktsepteerima ja rahastama. Paraku rõhutab riik omavalitsuste rolli ainult valimiste ajal. Valimiste väliselt näen ma, et riik küll küsib omavalitsuste arvamust, kuid ei arvesta sellega. Minu hinnangul oli maavalitsuse kaotamine väga suur viga. Meil on vaja keskset administreerimist, sest omavalitsused ei suuda oma inimeste ja raha hulgaga kõiki riigi poolt meile pandud ülesandeid ära katta. Põlvamaal on kolm valda ja nende juhtidega peame täitma ära ka maakonna juhtimise. Kuna omavalitsused on suured, on probleeme palju ja hakkab ette tulema juba inimvõimekuse piir. Lihtsalt ei ole aega. Me ise lihvime riiki õhemaks ja siis inimestame, et inimeste rahulolematus kasvab. Omavalitsused on muutunud muuhulgas institutsiooniks, kuhu inimesed suunavad oma frustratsiooni. Oleme justkui süljetops, kuna omavalitsused on inimeste jaoks kohapeal riik, sest nagu ma ütlesin, on riik suures osas piirkonnast lahkunud.
Rääkides aga maakonna identiteedist, siis Põlva maakond kui selline on läbi aastakümnete olnud võõrkeha, kus Põlva tähelend algas möödunud sajandi teisest poolest, mil sinna rajati rajoonikeskus. Nüüdseks on see tähelend lõppenud, sest olgem ausad, väikeste piirkondade hävingu taga on osalt ka suurlinnade lähedus ja kui me juba praegu räägime Räpinast ja Põlvast kui Tartu magalatest, siis mis identiteedist me enam räägime. Kui Tartus käiakse tööl ja tarbitakse teenuseid, siis tekib küsimus, milleks siinsed omavalitsused üldse pingutama peavad.
Kagu-Eestis on rahvastiku vähenemine juba aastaid kestnud, ent kui vaadata läinud aastat, siis on kadu olnud väike. Tänavu 1. jaanuaril elas Põlvamaal 24 369 elanikku, mis on vaid 63 elaniku võrra vähem kui mullu samal ajal.
Tegelikult on kadu ikka suurem, aga meid „päästsid“ ukrainlased. Maakonnas elab 237 Ukraina sõjapõgenikku, kellest 60 elab Räpina vallas ja selle arvelt oli ka elanike arvu vähenemine väiksem.
Kuidas ukrainlased hakkama saavad?
Ma ütleks, et hästi. Igas perekonnas on vähemalt üks inimene, kes käib tööl ja seega on neil olemas sissetulek, mis polegi alati nii väike. Loomulikult on iga rahvuse hulgas probleemseid tegelasi, kuid mina olen seda meelt, et tõrv tilka ei tohiks rikkuda meepotti. Pean väga oluliseks neile eestikeelse hariduse võimaldamist, ukrainlasteks jäävad nad ju nagunii. Nii nagu meie jäime võõrsil eestlasteks. Me ei tohi teha uuesti neid vigu, mida oleme varasemalt teinud. Integratsioon ei tohi olla vaid sõna, see peab väljenduma ka tegudes. Iga eestlane saab siin teha palju, et ühiskonda lõimuksid eestimeelsed kodanikud.
Aga mida teha, et Eesti inimesed tuleksid Põlvamaale elama?
Regionaalarengu suurim takistus on spetsialistide puudus. See karjub igalt poolt vastu. Meil ei jätku arste, hooldajaid, hooldusõdesid, pereõdesid, tugipersonali omavalitsustesse, õpetajaid koolidesse ja lasteaedadesse jne. Kui me kedagi otsime, siis kandidaatide tase on väga alla läinud ja seda põhjustab meie pakutav madal palgatase, mis ei konkureeri linnades pakutavaga. Regionaalpoliitika tegemiseks on vaja raha, sest meil on siiski tegemist turutõrkepiirkonnaga.
Teiseks. Tugeva riigi alus on tugev majandus ja meie majanduse tulu toob reeglina töötlev tööstus ning üks väga oluline meede on töötleva tööstuse olemasolu. Just tööstuse pakutavad töökohad aitavad meil lapsi koolitada, inimesi ravida ja hooldada. Kui aga siinsed tööstused ei suuda leida töötajaid, peame leppima sellega, et siia tulevadki inimesed mujalt, kes selle töö ära teevad. Olen ka seda meelt, et kriisiolukordades peab riik oma ettevõtjaid aitama. Ka kahe inimesega ettevõte, FIE, on seda väärt, et ta raskest olukorrast välja aidata. Ka ühe inimese elutöö on seda väärt, et teda raskel ajal aidata. Hiljem tegeleme taas pettunud inimestega, kes enam ei tahagi ette võtta ega tööle minna. Kui kõik suured majandused toetavad oma ettevõtjaid, siis ka meie peaksime seda teed minema.
Eestis on olnud mitmeid kampaaniaid, mis on kutsunud inimesi maale elama. Kuidas nendesse suhtute?
Ma ei arva kampaaniatest midagi. Kui inimene maale kolib, siis eeldab see mõttelaadi muutust. See otsus peab olema väga põhjendatud, sest ma olen näinud, kuidas inimesed ei mõtle oma samme lõplikult läbi. Ma saan praktiliselt iga kuu mõne kirja, kus seisab, et tahan tulla maale elama, „müüge“ mulle oma vald maha. Ma ei müü midagi, inimene peab ise oma valikus kindel olema ja siis saame teda suunata teenustele jms.
Minu jaoks on Räpina ideaalne elukeskkond, selline veidi nurga taga, kuid samas on kõik olemas. Kuidas Teile?
Absoluutselt. Meil on siin hea infrastruktuur, saame Tartusse nii bussiga kui rongiga Verioralt ja Ruusalt. Meil on aianduskool, korralik kooli- ja teedevõrgustik, tugev puidu- ja põllumajandussektor. Samas on meil Peipsi ja Lämmijärv ja seega suurepärased võimalused arendada turismi. Tõsi küll, välisturistidele on seda praegu raske müüa Venemaa hirmu tõttu. Kuid võimalused on siiski suured.
Mida ootate algavalt aastalt?
Ma olen varsti veerandsajandit omavalitsussüsteemis töötanud ja olin arvanud, et olen juba kõike näinud. Kuid alati on mõni üllatusmoment. Kes oleks arvanud, et käime kaks aastat maskides või et meie naaberriik ähvardab maailma kollapsiga. No öelge mulle, kes seda uskus!? Ma loodan alati kõige paremat, aga ma ei usu, et lähiaastad saavad meil kerged olema. Loodan, et omavalitsused leiavad sellel raskel ajal üksmeele, sest praegu ei ole kohta võimuvõitlusele. Minu üleskutse on, et peame tegema kõik tagamaks valdade finantsvõimekuse, ja me peame tegema koostööd ning usaldama inimesi, kes omavalitsusi juhivad. Mina ei tea Põlvamaal ühtegi omavalitsusjuhti, kes ei annaks oma töös parimat. Seega usaldame neid.
Mida sooviksite riigilt?
Riigilt soovin ma töörahu. Riik peab võtma meid kui partnereid ja vajadusel ka appi tulema, sest paljudel juhtudel võtab riik vastu otsuse, kuid seda peavad hakkama ellu viima kohalikud omavalitsused, kellel pole selleks ei võimalusi ega vahendeid. Minu kõige suurem hirm on, et riik muudab päevapealt oma otsuseid. Ma tõesti kardan igat uut valitsust, kuna siis keeratakse jälle mõned varasemad otsused pea peale. Ma soovin, et riik panustaks rohkem haridusse, sest meil on vaja häid spetsialiste, sest nemad viivad Eesti elu edasi, mitte aga toetuste maksmine.
Foto: Eva Morel